2016. aasta jaanuaris, kui seda rolli alustasin, seadsin endale mitmed eesmärgid, mida saavutada. Üks neist oli jõuda sotsiaalmeedia kaudu inimesteni, kes ei tegele puuvilja-, marja- ja köögiviljakasvatusega, et anda kommentaar aianduse jaoks olulistele küsimustele. Te ei saa võita tervislikku kohalikku kasvatatud toitu, mis on nii kõrge kvaliteediga, et see teeniks meie eksporditurgudel lisatasu!
Tervise säilitamiseks vajaliku toidu kasvatamine on täna alles omaette. Covid on kogu maailma elanikkonna keskendunud tervisliku toidu söömise olulisusele. Siin Uus-Meremaal pole olukord teistsugune. Meie puu-, marja- ja köögiviljatootmise eksponentsiaalse kasvu potentsiaal on liiga reaalne. Selle potentsiaali saavutamist takistavad mitmed eeskirjad. Uus-Meremaalased ja kogu maailm nõuavad meie toodangut.
Toidu kasvatamise olulised elemendid on maa, vee, töö ja bioohutuse kaitse. Järgmisena on vaja teha uuendusi uute sortide ja uute kasvumeetodite abil, mis soodustavad magevee ja kliimaga kohanemist. Igapäevaselt seisame silmitsi lahinguga, mis hoiab väga produktiivset maad, kus majad istutatakse kiiremini kui köögiviljad.
Uus-Meremaal - riigis, kus 80% taevast langenud veest voolab merre, on vesi muutumas hirmutavaks kaubaks. Miks pole volikogud ja valitsus juhtpositsioonil väga vajalikke salvestamise ja hõivamise algatusi? Võib-olla tehakse nüüd mõni tegevus, kui Uus-Meremaa linn on veekriisiga silmitsi?
Valitsuse ajutise võõrtööjõu pidurdamine ja Vaikse ookeani piirkonnas tunnustatud hooajaliste tööandjate (RSE) piirangute säilitamine pärsib otseselt kasvu ja aianduse võimet inimesi täita ja toita. Covid on meile õpetanud, et Uus-Meremaa hoidmine piiril haiguste ja patogeenide eest on ülioluline. Kuid isegi kui piirid on lukus, on Uus-Meremaale jõudmas uusi taimekahjureid.
Siis jõuame uurimis- ja arendustegevuse juurde, millele järgneb tehnosiire kasvatajatele. Me vajame seda uuringut, et püsida maailmaturgudel konkurentsivõimeline ning anda oma panus magevee ja kliimaga kohanemiseks. Uuritav ja selle uurimise rahastamine vajavad kiiret prioriteetsust. Nendele väljakutsetele lisaks on märkimisväärne nõuetele vastavuse kasv, mida kasvatajatele ja põllumajandustootjatele rakendatakse.
Koos pädeva ja asjatundliku HortNZ-i meeskonnaga olen viimased viis pluss aastat töötanud nende probleemide kallal, et parandada kasvatajate olukorda ja sellest tulenevalt kogu maapiirkonna sektorit. Meie pettumus on see, et sageli on areng aeglane, palju aeglasem kui peaks.
Teine pettumus on aianduse tunnustamine ja selle panus mitte ainult majandusse - me oleme 7 miljardi NZ dollari suurune tööstus -, vaid ka meie toetus maapiirkondade kogukondadele ja riigi tervisele. Üks HortNZ-i kampaaniatest, mille üle võtsin, oli päritoluriigi märgistamine Uus-Meremaal seaduslikuks kohustuseks. See on seaduslik nõue kõigil meie peamistel eksporditurgudel ja seda juba aastaid. See kampaania algas 2000. aastate alguses ja veidi vähem kui 20 aastat hiljem on Uus-Meremaal kohustuslik päritoluriigi märgistus.
Eespool nimetatud põhjustel töötab meie aianduspere koos esmatööstuse ministeeriumiga ühtse lähenemisviisi loomisel nii valitsuse kui ka tööstuse poliitika väljatöötamiseks. Peame pääsema samasse meeskonda, et saaksime võimalikult kiiresti midagi muuta. Paarkümmend aastat kestev poliitiliste muudatuste täiustamine oleks tõeline edasiminek! Praegu on selle ühtse lähenemisviisi väljatöötamine käimas. Me peame selle töö tegema, sest seisame silmitsi tänaste väljakutsetega, järgmised väljakutsed on juba meie ees.
Maailma ülirikaste inimeste suured investeeringud suunatakse toidu tootmisse ja toidusüsteemi. Siis aastaid tagasi investeeriti toidusüsteemi umbes 0.5 miljardi USA dollarini. Sel aastal on investeeringu suurus hinnanguliselt 20–25 miljardit USA dollarit. Keskendutakse kogu vajaliku toidu kasvatamisele võimalikult lähedal elukohale, laiendades vertikaalse põllumajanduse kontseptsiooni, hõlmates puu- ja juurvilju.
See on otsene väljakutse meie ülimenukatele ja väärtuslikele ekspordiprogrammidele. Usun, et Uus-Meremaal kasvatatavale toidule jääb alati lisakoht, kuid selle koha säilitamiseks peavad valitsus ja tööstus tegema koostööd väljakutsetega toimetulemiseks. Siin tuleb välja ühtse lähenemisviisi väljatöötamine strateegia väljatöötamiseks. Sellel on täiesti oluline roll Uus-Meremaa aianduse eduka tuleviku tagamisel.
Lõpetuseks tänan kõiki aiandusega seotud inimesi toetuse eest, HortNZi juhatust ja töötajaid, kes andsid mulle võimaluse oma panus anda, ja teid, lugeja, minu kirjutatu lugemise eest.
See ei ole minu viimane ajaveeb, kuid see on minu viimane ajaveeb HortNZi tegevjuhina. Minu järeltulija Nadine Tunley võtab üle 14. juuni. Olen kindel, et pakute Nadine'ile samasugust tuge ja julgustust, nagu olete mulle pakkunud. Kuid ma ei kao sektorile kaotsi, kuna mind hoitakse mõnda aega tööstuse toetamiseks hooajatööga ja RSE-kava tulevikuga. Nii et ma näen teid ümber, kuigi teistsuguses ametis.