Ülemaailmne toidusüsteem on jätkusuutmatu. Kuigi selle väärtus on ligikaudu 8 triljonit dollarit aastas, hinnatakse selle negatiivset mõju ligikaudu 12 triljonile dollarile. Ja see pole süsteemi ainus vastuolu. Kogu maailmas mõjutavad toidusüsteeme kliimamuutused (häirivatest ilmastikutingimustest ja temperatuuri tõusust) ning need annavad sellesse olulise panuse (kasvuhoonegaaside heitkoguste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise kaudu). Nende pakutavad miljonid töökohad on sageli madala kvaliteediga ja halvasti tasustatud. Ja mis kõige olulisem, nad ei suuda täita oma lõppeesmärki pakkuda kõigile taskukohast ja tervislikku toitu, kirjutab Simon Zadek eijnsightis.
Ülemaailmne toidusüsteem on jätkusuutmatu. Kuigi selle väärtus on ligikaudu 8 triljonit dollarit aastas, hinnatakse selle negatiivset mõju ligikaudu 12 triljonile dollarile. Ja see pole süsteemi ainus vastuolu. Kogu maailmas mõjutavad toidusüsteeme kliimamuutused (häirivatest ilmastikutingimustest ja temperatuuri tõusust) ning need annavad sellesse olulise panuse (kasvuhoonegaaside heitkoguste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise kaudu). Nende pakutavad miljonid töökohad on sageli madala kvaliteediga ja halvasti tasustatud. Ja mis kõige olulisem, nad ei täida oma lõppeesmärki pakkuda kõigile taskukohast ja tervislikku toitu, kirjutab Simon Zadek saidil eijnsight.com.
Kuna ülemaailmne toidusüsteem on põhimõtteliselt elujõuline, on muutused vältimatud. Kuid radikaalsetel reformidel, mis on vajalikud maailma elanikkonnale toitvat toitu tootva kaasava ja jätkusuutliku sektori loomiseks, võivad olla laastavad lühiajalised tagajärjed. Kui me võtame vale lähenemisviisi, võib tegelike tootmiskulude lisamine toidusüsteemidesse vallandada ulatusliku pankroti, laastada maapiirkondade tööpuuduse, tõsta hindu ja suurendada vaesust.
Kuid parim viis saavutada kiire, õiglane ja ohutu üleminek jätkusuutlikule ülemaailmsele toidusüsteemile, mis suudab pakkuda taskukohast ja tervislikku toitu kõigile, on tuliste arutelude küsimus. See kajastub ägedates ja suures osas ebaproduktiivsetes aruteludes, mis toimuvad sel kuul ÜRO Peaassamblee ajal toimuva ÜRO toidusüsteemide tippkohtumise eel.
Tootmise seisukohast on taastuva põllumajanduse pooldajad ägedalt vastu uue põlvkonna mullata toiduainete tootmisele, nagu laboris kasvatatud alternatiivne valk ja vertikaalne põllumajandus. Kuid taastuvpõllumajandust on raske kiiresti laiendada. Mullavabad süsteemid peavad olema lahenduse põhiosa, arvestades nende järsult vähenenud süsiniku jalajälge ja veekasutust, minimaalset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja potentsiaali pakkuda kiiresti odavat ja tervislikku toitu.
Rahanduse roll selles üleminekus pole vähem vastuoluline.
Kaebused, mis puudutavad piiratud arvu erasektori osalejate lubamatut mõju kogu ülemaailmset toidusüsteemi mõjutavatele otsustele, on põhjendatud. Finantseerimine – soov maksimeerida riskiga kohandatud rahalist tulu – kasvab kogu ülemaailmses toidusüsteemis ja turu kontsentratsioon kasvab. Näiteks vaid kümme ettevõtet kontrollivad poolt maailma seemneturust ja neli põllumajandusettevõtet annavad 90% ülemaailmsest teraviljakaubandusest. Ainult 1% põllumajandusettevõtetest omab 65% olemasolevast põllumaast.
Kuna ülemaailmne toidusüsteem on põhimõtteliselt elujõuline, on muutused vältimatud. Kuid radikaalsetel reformidel, mis on vajalikud maailma elanikkonnale toitvat toitu tootva kaasava ja jätkusuutliku sektori loomiseks, võivad olla laastavad lühiajalised tagajärjed. Kui me võtame vale lähenemisviisi, võib tegelike tootmiskulude lisamine toidusüsteemidesse vallandada ulatusliku pankroti, laastada maapiirkondade tööpuuduse, tõsta hindu ja suurendada vaesust.
Kuid parim viis saavutada kiire, õiglane ja ohutu üleminek jätkusuutlikule ülemaailmsele toidusüsteemile, mis suudab pakkuda taskukohast ja tervislikku toitu kõigile, on tuliste arutelude küsimus. See kajastub ägedates ja suures osas ebaproduktiivsetes aruteludes, mis toimuvad sel kuul ÜRO Peaassamblee ajal toimuva ÜRO toidusüsteemide tippkohtumise eel.
Tootmise seisukohast on taastuva põllumajanduse pooldajad ägedalt vastu uue põlvkonna mullata toiduainete tootmisele, nagu laboris kasvatatud alternatiivne valk ja vertikaalne põllumajandus. Kuid taastuvpõllumajandust on raske kiiresti laiendada. Mullavabad süsteemid peavad olema lahenduse põhiosa, arvestades nende järsult vähenenud süsiniku jalajälge ja veekasutust, minimaalset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja potentsiaali pakkuda kiiresti odavat ja tervislikku toitu.
Rahanduse roll selles üleminekus pole vähem vastuoluline.
Kaebused, mis puudutavad piiratud arvu erasektori osalejate lubamatut mõju kogu ülemaailmset toidusüsteemi mõjutavatele otsustele, on põhjendatud. Finantseerimine – soov maksimeerida riskiga kohandatud rahalist tulu – kasvab kogu ülemaailmses toidusüsteemis ja turu kontsentratsioon kasvab. Näiteks vaid kümme ettevõtet kontrollivad poolt maailma seemneturust ja neli põllumajandusettevõtet annavad 90% ülemaailmsest teraviljakaubandusest. Ainult 1% põllumajandusettevõtetest omab 65% olemasolevast põllumaast.